Sadam

Fotod: Kymbali
Mõtted: Lea Jalukse
http://www.flickr.com/photos/karello/sets/72157626902630240/

Märkasin ühel päeval üllatusega teeviita Tallinnas Liivalaia tänaval. Teeviit oli nagu iga teinegi, vasakul on Pärnu ja Haapsalu, otse ees kesklinn, aga parempoolsele viidale oli kirjutatud „Sadam“.No mis seal siis ikka. Sadam seal ju tõepoolest ongi. Laevad sõidavad Helsingisse ja Stockholmi. Aga omalegi üllatuseks tekitas see väike sildike minus väga tugevaid tundeid. Sadam - mida kõike see meie jaoks tähendab.Kesklinna liiklusmöllus seistes tundsin hetkeks oma seljal kuumal suvepäeval rannaniidu niitmisest tekkinud higi ja lihasevalu, kui selja sirgu ajan, vikati vartpidi rohukamarasse löön ja käe päikest varjates laubale tõstan, et merele vaadata. Kas ta tuleb juba, juustes meresool?
***

Kui mu isa veel poissmees oli, siis käis ta tihtipeale Meriväljal ujumas. Tal oli motoroller, millega õe poolt külast tulles rannas peatuse tegi ja ujuma läks. Isa armastas tõmmata kopsud õhku täis ja ujuda vee all nii kaua kui jaksab, et siis puristades pinnale tulla. Seda mängu mängisin minagi lapsena lainetuseta rannavees. Eriti huvitav oli silmi lahti hoida ja mere põhjas virvendavat vetikametsa vaadata.

Aga mu isa – tema kohtas Meriväljal ujumas käies peaaegu alati nõukogude piirivalvet. Ujuma minnes polnud neid kuskil, aga välja tulles tiirutasid rannal motorolleri ümber.

Siis pidi isa seletusi andma. Ühel korral küsiti temalt: „Kas te siin akvalangisti nägite?“ „Ei,“ vastas isa. Tal oli piisavalt oidu mitte seletada, et sukelduja oli ta ise. Sellegi poolest eskorditi ta piirivalvekordonisse, sest tal polnud isikut tõendavat dokumenti kaasas ja kästi seletuskiri kirjutada. Enne ta ei vabanenudki kui mu tädimees kohale läks ja tunnistuse andis, et mu isa on elu aeg nõukogude kodanik olnud ning aitas tal vaevalt pool tundi enne tabamist betoonist sillutiseplaate valada, mitte ei ole lääne allveelaevalt saabunud dokumentideta spioon. Tädimees oli vapper mees, et sellist tunnistust anda julges.***
Ja siin ta nüüd siis on – see Sadam – teeviit keset Tallinna linna. Kõnni mere äärde ja ära karda kinnipidamist.
Nagu avatud uks.
Nagu lehvitav sõbrakäsi.
Nagu merelt naasev armastatu.
Mine!
Tule!
Astu läbi!
Aga valgete laevade igatsus püsib meie meeltes.
Ka minu põlvkonna meeles.
Ka Sinu põlvkonna meeles,
kes Sa läksid
ja võibolla tuled
või astud läbi.