Laps, kes tahab teada

Fotod: Loore
Mõtted: Helen Tootsi
http://www.flickr.com/photos/karello/sets/72157626902627832/

Mitu kortsu on vanaema näos? Miks proteesid peavad olema öösel vee klaasis? Kust tulevad patsikummid? Millal mina vanaks saan? Ja üldsegi, kust tulevad lapsed?Austraalias tulevad nad õllekannu põhjast, New Yorgis väidetavalt kooruvad munadest. Max ütles, et kui sa oled juut, siis rabid munevad lapsi, kui sa oled katoliiklane, siis munevad nunnad lapsi ja kui sa oled ateist, siis noh... pidavat olema prostituudid. Mis on prostituudid?

Küsisin ema käest, et kuule, kui asjad on nii, nagu Max ütles, kas siis tegelikult Saaremaa lapsed ei tulegi kapsalehe alt? Ema ütles, et meil on kõigil oma DNA ja see on suts keerulisem....see laste maailma ilmumise asi. Ma vaatasin ükskord küünlaleeki ja mõtlesin, kas küünlal ka on seesama DNA värk. Hästi tihti ja hästi salaja ja väga vaikselt sulatasin neid küünlaid, et saaks vedelasse vahasse sõrmejälgi suruda. Mõtlesin tollal, et niimoodi saan ma alati oma väikesed sõrmed alles jätta ja kogusin neid väikeseid vahapaate. Igaks juhuks, et kui sõda tuleb, äkki läheb vaja.

Vanaisa ikka rääkis sõja aja lugusid ja ütles, et siis pidi kõike kokku hoidma ja koguma. Sest tollal ei saanud nurga peale poodi minna ja makarone osta. Ma siis säilitasin neid sõrmejälgedega vahapaate ja mõtlesin, et nendega saaks raudselt talve üle elada. Kuidagi ikka. Vanaisa on raudselt uhke! Ja ühe puust looma voolisin ka eile. Talle teen homme vahakausikestest saapad.

Aga vanaema, kust mina siis tulin?

Nondigitally Estonian

Written by Lee Slaymaker

As an adult photographer I am aware of particular rules used within the medium to create images with impact and drama, to create tension and contrast, or to convey an idea of my choosing through the work I produce. Yet these images, produced in collaboration with Karel Polt at the Eesti School, go beyond these conventions, ignore the rules and instead create something altogether more dramatic: personal meaning.

Common themes run throughout each project, with flowers and trees being significantly represented throughout, and it is in this that we can see the participants beginning to develop an insight into the aesthetics of beauty, and taking their first steps to becoming artistically literate individuals with an understanding of how their work interacts with dominant ideologies and discourses within our society. However despite these common themes we can also see that each child’s project is unique in the way that significance is given to the objects photographed. This gives us a direct insight in to how each of the children participating in this project views the world around them.

Whether it is Oskar exploring his home, toys and relationship with his younger sibling, or Kymbali’s exploration of her local area and the sights seen around her in the city, each of these projects evokes within me a nostalgic reminder of my own childhood and the way in which I sought to understand the world around me. In this sense these projects are deeply personal and yet also universally relevant; each highlights the relationship that the children in the project have with their own environments and the people that play a significant role in their lives, whilst also evoking memories of similar moments of intense fascination from our own childhoods. As a result these images are heavily layered with the child’s own sense of self-identity, with the focus of each photograph being not on the aesthetics, nor on how it might be viewed by others, but instead on capturing images that have intensely personal subjectivities; essentially each image was shot because it was of interest to the photographer, and held value to them.

It is in seeing the way that the children assign worth in this way that we gain an unpretentious view of their world, completely honest in its representation and lacking guile. This project is both beautiful and humbling, and I tip my hats to the young photographers who have produced so effortlessly what countless professionals spend many hours seeking to fake or fabricate.

Lilled

Fotod: Rosie
Mõtted: Eia Uus
http://www.flickr.com/photos/karello/sets/72157626777806261/

Miks lapsed pildistavad lilli? Kust lapsed teavad, et lilled on „ilusad“? Kas me oleme neile öelnud: näe, vaata, kui ilusad lilled? Või on see ürgne sissekodeeritud teadmine, mis on evolutsiooni käigus meisse kirjutatud? Ka lapsed näevad unes kõrgelt kukkumist... kuidas?
Nende noorte fotograafide argipäev ei saaks olla erinevam minu lapsepõlvest, ometigi tekitab iga pilt sügava nostalgia aistingu. Kõik tundub nii suur ja ise oled seal kõrval nii väike. Oled unustanud selle tunde, unustanud tõsiasja, et sa oledki ise väike, olgugi ei „täis kasvanud“.Looduslikud hallid, pruunid, beežid, roosad, uimased rohelised vahelduvad valjude karjuvate punastega, enamasti inimese poolt tehtuga – bussid, tuletõrje, postkastid, sportautod...
Nendes piltides on nii palju ilu ja mängulist tõsidust. Süütust, lihtsust, ja justkui väga teadlikku kompositsiooni. Maailmas vaid ilu hoiab meid.

Sadam

Fotod: Kymbali
Mõtted: Lea Jalukse
http://www.flickr.com/photos/karello/sets/72157626902630240/

Märkasin ühel päeval üllatusega teeviita Tallinnas Liivalaia tänaval. Teeviit oli nagu iga teinegi, vasakul on Pärnu ja Haapsalu, otse ees kesklinn, aga parempoolsele viidale oli kirjutatud „Sadam“.No mis seal siis ikka. Sadam seal ju tõepoolest ongi. Laevad sõidavad Helsingisse ja Stockholmi. Aga omalegi üllatuseks tekitas see väike sildike minus väga tugevaid tundeid. Sadam - mida kõike see meie jaoks tähendab.Kesklinna liiklusmöllus seistes tundsin hetkeks oma seljal kuumal suvepäeval rannaniidu niitmisest tekkinud higi ja lihasevalu, kui selja sirgu ajan, vikati vartpidi rohukamarasse löön ja käe päikest varjates laubale tõstan, et merele vaadata. Kas ta tuleb juba, juustes meresool?
***

Kui mu isa veel poissmees oli, siis käis ta tihtipeale Meriväljal ujumas. Tal oli motoroller, millega õe poolt külast tulles rannas peatuse tegi ja ujuma läks. Isa armastas tõmmata kopsud õhku täis ja ujuda vee all nii kaua kui jaksab, et siis puristades pinnale tulla. Seda mängu mängisin minagi lapsena lainetuseta rannavees. Eriti huvitav oli silmi lahti hoida ja mere põhjas virvendavat vetikametsa vaadata.

Aga mu isa – tema kohtas Meriväljal ujumas käies peaaegu alati nõukogude piirivalvet. Ujuma minnes polnud neid kuskil, aga välja tulles tiirutasid rannal motorolleri ümber.

Siis pidi isa seletusi andma. Ühel korral küsiti temalt: „Kas te siin akvalangisti nägite?“ „Ei,“ vastas isa. Tal oli piisavalt oidu mitte seletada, et sukelduja oli ta ise. Sellegi poolest eskorditi ta piirivalvekordonisse, sest tal polnud isikut tõendavat dokumenti kaasas ja kästi seletuskiri kirjutada. Enne ta ei vabanenudki kui mu tädimees kohale läks ja tunnistuse andis, et mu isa on elu aeg nõukogude kodanik olnud ning aitas tal vaevalt pool tundi enne tabamist betoonist sillutiseplaate valada, mitte ei ole lääne allveelaevalt saabunud dokumentideta spioon. Tädimees oli vapper mees, et sellist tunnistust anda julges.***
Ja siin ta nüüd siis on – see Sadam – teeviit keset Tallinna linna. Kõnni mere äärde ja ära karda kinnipidamist.
Nagu avatud uks.
Nagu lehvitav sõbrakäsi.
Nagu merelt naasev armastatu.
Mine!
Tule!
Astu läbi!
Aga valgete laevade igatsus püsib meie meeltes.
Ka minu põlvkonna meeles.
Ka Sinu põlvkonna meeles,
kes Sa läksid
ja võibolla tuled
või astud läbi.

Tristan

Photographer: Tristan
Reviewed by Reno Hekkonens
http://www.flickr.com/photos/karello/sets/72157626777790851/

My first impression was that Tristan lives in the countryside, not in London. As I have less knowledge of London’s suburbs, I assumed that Tristan lives in Brighton – as the seashore is visible on one picture. However, the boy doesn’t seem very fond of the sea – we see only one photo taken on the beach. On the other hand, what he seems really fond of is nature and its creatures.For a child, Tristan has taken very beautiful nature shots – some at the sunset, some by the river and some from park life. He already has an exquisite taste for the details – photo of the lonely bench in the park can tell the whole story. He is indeed a very poetic soul and a good observer. There are no pictures of other people, so we can expect that he’s spending a great deal of the time alone. His glimpse of park life – a squirrel, caught in the act, tell us that the boy loves animals and is interested in their life.The one and only photo showing the actual town conjuncture is a street photo - a well-combined picture with an entire gamma of details. There is a line of cars, a great angle of the street itself as well as the seriatim of houses. Again, a leisurely photo without people around.As we can see Tristan loves the twilight. The best photos are taken when the sun is setting. He has good spots for playful light between day and night. Two photos are just fabulous – Tristan has photographed the old iron gates leading from alley-way to the park and red-brick decorative gates somewhere in the park, half-hidden under uncared flora. Just like the lonely bench photo, mentioned earlier, these gates are real story-tellers.The boy has an eye for details. And not just for the random details – he loves decorated and beautiful pieces. Some photos with garden-pedestals are taken from a good angle and combined well. Photos are taken probably in February or March, so we can’t see flowers or any green florals on the pillars and columns. Deserted embellishments of the garden seem as a set for a movie.With all that I have seen on Tristan’s set, I am impressed. Special moods, the colours and places that we see on the photos are more likely to belong to a grown-up person rather than a boy. His intimate, yet not revealed world, tells a different story and it is an interesting one.